Soopõhiste andmete kogumine: üllas mõte igaks juhuks

Sotsiaalministeerium on Helmen Küti juhtimisel valmis saanud määruse eelnõu, mille järgi tuleks firmadelt nõutud andmed nais- ja meestöötajate kohta kokku panna järgmise aasta algusest. Esitama neid riigile ei pea. 

“Riik pitsitab mind väikeettevõtjana mitmest kohast palju hullemini, näiteks erisoodustustega, kuigi julgustatakse, et olge sotsiaalselt vastutustundlikud. Maksud retsivad mind rohkem kui halduskoormus,” kommenteeris riigi plaani Marketing Communication Alliance juhatuse liige Sass Henno, kes suudaks vajalikud andmed suure vaevata koguda. “Mingi teistkümne töötajaga firmas pole see eriti keeruline.”

Henno pooldab tööjõu soolise segregatsiooni vähendamist. Seega meeldib talle ka sotsiaalministeeriumi mõte. “Juba sellepärast, et see paneb mõtlema iga ettevõtjat, mis alustel ja kuidas ta oma inimesi värbab, tasustab ja koolitab. Ja õigetele asjadele mõtlema panemine on minu meelest ka selle eelnõu väärtus,” selgitas ta.

Naised nõudlikumaks

Saar-Veelmaa meelest tuleks teha tööd naistega, kes end tööturul alaväärsemaks peavad, meestest vähem palka küsivad ja lepivad kehvemate töötingimustega.

“Igasugune täiendav paberimajandus on ühele ettevõttele koormav. Sisuliselt üleliigne on see neile, kes täna juba kõike õigesti teevad,” lisas ta.

Saar-Veelmaa arvas esmapilgul, et keeruline oleks hinnata töötajate liikumist ametikohtade vahel, samuti koolitustel osalemist sugude lõikes. “Oleme kiiresti muutuv ja arenev organisatsioon, kus on inimestel väga palju autonoomiat ja vabadust. Seepärast ei jälgi me iga töötaja tegemisi Exceli ridade abil.”

Helmen Kütt: Ühiskond tasakaalust väljas

Sotsiaalminister Helmen Kütt mõistab, et uus nõue tekitab ettevõtjates kartust, aga soovitab mõelda laiemalt.

Ettevõtjad kardavad, et soopõhiste andmete kogumine võtaks aega ja oleks liiga palju paberitööd. Mida arvate?

See hirm oli meile teada, suhtusime sellesse tõsiselt ning seetõttu konsulteerisime määruse eelnõu koostamise etapis mitme ettevõttega. Muuhulgas arutasime ka seda, et milline on see kriitiline hulk andmeid, mida määruse eesmärgi täitmiseks tarvis on. Arutelude põhjal võib öelda, et mitmeid määruses nimetatud andmeid tekib tööandjal juba praegu. Määrusega ei kaasne andmete esitamist. Andmed võivad olla tööandjale sobivalt mitmes erinevas programmis või muul kandjal ja neid ei pea konkreetsesse vormi koondama.

Loomulikult ei saa me eitada, et andmete kogumine ja säilitamine võib tuua kaasa teatava halduskoormuse. Küll aga on oluline silmas pidada määruse laiemat eesmärki – toetada meeste ja naiste võrdseid võimalusi. Selleks on aga vältimatult vaja andmeid, mille pinnalt järeldusi teha.

Mida muudab soopõhiste andmete kogumine paremaks?

Eestis on Euroopa suurim sooline palgalõhe – Eurostati 2013. aasta andmetel 29,9% naiste kahjuks. Kuna valdaval osal elanikkonnast on palk ainsaks sissetulekuallikaks, siis on palgalõhe tõsine probleem. Ühiskond on tasakaalust väljas ning ressursid ebavõrdselt jaotunud meeste ja naiste vahel. Naiste madalam palk viib ka madalamate hüvitiste ja pensionideni, mistõttu on naistel kogu elukaare vältel madalam sissetulek. See halvendab selgelt nii naiste kui ka laste majanduslikku toimetulekut.

Kuigi loodetavasti ükski tööandja ei soovi kedagi teadlikult diskrimineerida, siis ometi näitab tegelikkus, et naiste kõrge haridustase ei taga neile paremat staatust tööturul, jõudmist juhtivatele kohtadele ega vajalikku majanduslikku sõltumatust.

Naiste ja meeste koormus näiteks laste või teiste pereliikmete eest hoolitsemisel jaguneb erinevalt (naiste hoolduskoormus on suurem) ning on juhtumeid, kus tööandja enda hoiakud ei soodusta selle praktika muutumist. Näiteks ei pruugi isadel olla tegelikkuses võimalik kasutada neile ette nähtud õigusi isapuhkusele ja lapsehoolduspuhkusele.

Määruses toodud andmete loetelu ongi valitud põhimõttel, et need on põhilised organisatsioonis soolist võrdsust peegeldavad andmed. Selle alusel saab tööandja enda jaoks selge ülevaate, milline on olukord tema organisatsioonis. Põhjamaades on siiski mindud veel sammuke edasi – kogutud andmete pinnalt on tööandja teinud enda jaoks analüüsi, mida meeste ja naiste võrdsete võimaluste toetamiseks teha vaja on.

 Millistel juhtudel andmeid kasutatakse?

Andmeid esitama ei pea, neid haldab tööandja ise talle sobivas vormis, et halduskoormus oleks võimalikult väike.

Määrus on iseenesest üksnes teatav abivahend tööandjatele, mis täpsustab andmete liigid, mida tööandjal on vaja, et meeste ja naiste võrdset kohtlemist ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist täita.

Samuti võivad andmeid küsida institutsioonid, kelle on õigus jälgida olukorda töösuhetes ja -tingimustes: järelevalveorganid, ametiühingud, usaldusisikud, õiguskantsler, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.